Kohviku iseteeninduskassade uus põlvkond: fotosilmaga robot tuvastab täpselt, mis su lõunasöögitaldrikul on 

Olgem ausad: kassapidaja töö on päris raske ja üksluine. Suurtes toidupoodides on iseteeninduskassad populaarsust kogunud ja inimesi sellest rutiinse ameti juures aidanud juba üle kümne aasta. Vaikselt on see trend hakanud jõudma ka söögikohtadesse. Toitlustuses on robotkassade kasutuselevõtmisel aga üks suur takistus: kui poes on igal tootel ribakood, mille ostja saab ise ära skännida, siis lõunat sööma minnes pole võimalik oma steiki koodiskänneri eest läbi tõmmata. Või noh, veel hiljuti oli see nii.

Üheks mureks, mis iseteeninduskassasid saadab, on ostjate vead kauba sisestamisel ja ka teadlikult pettuse teed minek. See on ka põhjus, miks söögikohad on tihti iseteeninduskassade osas jäänud äraootavale seisukohale.

Uus lahendus söögikohtadele: fotosilmaga iseteeninduskassad

Nüüd on aga selles vallas toimumas suured muudatused: Eestis on kasutusele tulemas fotosilmaga iseteeninduskassad. Rootsi lauast korjatud või letist jagatud toiduga ei pea enam minema läbi kassapidaja juurest, kes kõik tooted sisse toksib ja raha sisse kasseerib. Kliendi võtab selle asemel vastu robot, mis selgitab objektituvastuse abiga välja, mis taldrikul on ja kui palju see maksma läheb.

Objektituvastus aitab minimeerida eksimuste ja pettuste arvu, sest erinevalt klassikalisest söögikoha iseteeninduskassast saab terminal ise aru, mis toiduga klient kassast läbi läheb. 

Tegemist on lahendusega, mis sobib eelkõige bistroodele ja lõunasöögikohtadele, kus klient toidu endale ise kandikul lauda kannab. 

Kassaroboti alumisele osale asetab klient oma kandiku. Selle kohal on fotosilm, mis skanneerib kandikul oleva ja tuvastab, mis toiduga on tegemist. Kui robotil tekib kahtlus, millise roaga on tegemist, pakub ta kliendile paar valikut, mille klient peab kinnitama. 

Seadistamiseks tuleb toit üles pildistada

Kassaroboti kasutuselevõtmiseks tuleb aparaat seadistada. Nimelt tuleb kõik road erinevate nurkade alt kümneid kordi üles pildistada, sest mida rohkem on pilte, seda tõenäolisem on, et masin saab aru, millega on tegu. Fotosid ei pea söögikoht ise tegema, selles aitab teda teenust pakkuv ettevõte. Vaja läheb lihtsalt kõiki pakutavaid toite, mida fotograaf siis ümber sätib ja erinevate nurkade alt pildistab, et võimalikult mitmekesine versioonivalik toidust seadme mälusse jõuaks.

Natuke peab süsteemi kasutusele võttes mõtlema sellele, et pakutavad road omavahel liiga sarnased välja ei näeks, sest mida varieeruvam on menüü, seda lihtsam on masinal toodet tuvastada. 

Üks variant on müüa tooteid tükikaupa. Selleks sobivad näiteks saiakesed, piim, keefir ja kohv, mis kõik on ühes kindlas koguses ja kindla hinnaga. 

Omaette teema on aga rootsi laud, kus söögipoolist müüakse kaalu järgi. Näiteks supi puhul probleeme ei teki: skänner tuvastab värvi järgi, kas tegu on hernesupi või boršiga palub selle eraldi ära kaaluda.

Kui aga on taldrikule valitud näiteks kotletid ja sinna juurde juurviljad ning kaste, siis peaks nagu ka praegu bistroodes, kaalukaubale kehtestama ühise hinna, olgu tegu liha, kartuli või salatiga. Mõnes söögikohas tuleb erineva hinnaga toit tõsta eri taldrikutele. Skänner tuvastab selle ja vajadusel palub erinevad tooted eraldi tõsta või kutsub teenindaja..

Praegu on Ektacol käimas läbirääkimised ühe suure kiirtoidukohaga, kes soovib lahendust kasutusele võtta. Kuna tegu on väga innovaatilise lahendusega, siis on oodata, et juba robotkassa ise võib saada söögikoha tõmbenumbriks, nii et selle süsteemi pioneeridena kasutuselevõtjatel on lisaks asja praktilisele väärtusele ka üks turunduslikust argument lisaks. 

Artikkel avaldati algselt Geenius blogis.