Võib peaaegu öelda, et pole valdkonda kuhu iseteenindus jõudnud poleks või kuhu ta ei sobiks – kasutatakse seda ju pankadest ja mobiilioperaatoritest kuni töötukassa, jaekaupluste ja autopesula või kohvikuni välja.
Üldiselt vaadatakse iseteenindust kui kliendi jaoks veidi ebamugavat tegevust. Siin on oluline arvestada kliendivaadet, näiteks väga ebamugav on seista pikkades järjekordades aga palju vähem ebamugav end ise teenindada, nii valib väga suur hulk inimesi väiksema ebamugavuse.
Hästitoimiv iseteeninduskassa peab kliendi jaoks olema väga selge ja lihtne. Klient peab võimalikult väikese vaevaga saama aru, mida ta tegema peab, nii suurendatakse võimalust, et lahendus läheb kiiresti massidesse.
Iseteenindus töötab väga hästi toitlustusasutuses, kus on kindlad menüüd - näiteks nagu koolisööklas. Kui terminal on kiipkaardiga registreerinud söögikorra, mängitakse söökla töötajale positiivne helirida, mis teavitab toidu väljastajat, et registreerimine (loe „ost“), on sooritatud. Mitmendat korda või näiteks valel kellaajal sööma saabudes, mängib terminal nö negatiivse helirea, andes toidu väljastajale varasemaga vastupidise indikatsiooni tegutsemiseks.
Inimese identifitseerimine ei pea kaugeltki enam toimuma spetsiaalselt väljastatava plastikkaardiga vaid selleks võib kasutada mobiiltelefoni, sõrmejälge või ID kaarti. Kuna harjumused ei ole visad muutuma ja vanem generatsioon eelistab traditsioonilisemaid lahendusi, peab teenindus veel mõnda aega paralleelselt kahte süsteemi pakkuma. Siiski viitavad tänased arengud sellele, kuhu maailm ja võimalused teel on ning seetõttu ka nende arendustega täna tegeletakse.
Pikem artikkel on leitav kaubandus.ee lehel. Lugemiseks kliki lingil.